07.07.14 E
Hommikul sain juba enne kaheksat minema, sest tahtsin kindlasti lõunasele praamile jõuda. Esimene peatus oli Panga pank.
Päikesekell näitas mingil kummalisel põhjusel vale kellaaega, 15 min kuskilepoole oli mööda. Kahjuks ei teinud täpset pilti sellest. Isegi minu enda tehtud päikesekell näitas täpsemat aeg. Ja ka seisev kell on 2 korda päevas õige, aga see päikesekell ei saa küll kunagi õige olla.
Olin siin varem paar korda käinud, aga ei mäletanudki, et see nii kõrge oli ja vesi seal all nii selge.
Peale Panga panka sai natuke vahelduseks jälle kruusateed sõidetud, mis oli päris jube. Enne Leisit jõudsid mulle järele kaks sakslat. Viiekümnendates mees ja naine. Naine sõitis jalgratta riietes. Aga mees oli punase triiksärgi mustade teksade ja saabastega. Väljas oli väga palav. Käisime koos Leisi poes. Ostsin jälle 5l vett ja suundusime sadama poole. Muide siin oli vesi mingil põhjusel poole kallim kui lõunas. Leisi sadamasse jõudsin 12 ajal. See oli üks imelik vaikne sadam. Olin küll seal kunagi varem käinud, aga sellisena, ma seda ei mäletanud. Kuna oli palav siis liikusin sadamahoone varju poolsemasse külge, kuhu olid jõudnud ka sakslased ja Richard. Tema nimelt oli üks tüüpiline briti poissmees, kes Eestis puhkamas oli. Ta oli seal sadamas juba enne meid koha ja oli juba natuke uurida jõudnud. Tuli välja, et seal ühtegi teist inimest peale meie ei olegi. Kui siis ainult üks mees, kes üritas drelliga puurides kõrvalolevasse suvilasse sisse muukida. Kui ma hiljem selle muukijaga rääkima läksin siis tuli välja, et ta on selle sadama troppija (mees kes köit vastu võtab) ja selle suvila omanikud olid võtme ära kaotanud ja palusid tal see uks lahti teha(vähemalt nii ta väitis). Iga tahes vahepeal oli Richard sadamahoones ringi vaadanud ja avastas, et seal on dušš, mida ta ka hiljem kasutas. Sadama hoones sain telefoni laadima panna ja pudelid vett täis panna. Vesi oli päris hea maitsega. Kuna laevani oli mingi poolteist tundi aega, siis ajasime Richardiga juttu. Tuli välja, et ta vend töötab Viljandis, mingis firmas kõrgemal kohal ja tema tuli vennale külla ja Eestit avastama.
Vahepeal tulid mingid 3 Tsehhi naist ka varju. Sadamast kahjuks pilt ei ole, sest enamuse ajast telefon laadis ja ei tulnud ka meelde pilti teha. Nii siis see pilt on laevapealt juba kiiruga tehtud, et midagigi oleks.
Laevale minema hakates avastasin äkki, et tagumine rehv oli täiesti tühi. Oleks ta siis varem võinud juba tühjaks minna või mina märagata. Aga polnud midagi teha. Kuna jalgratturid läksid esimesena peale siis lükkasin oma suksu autode eest läbi ja teise laeva otsa välja. Teised jalgratturid olid kohe abivalmid ja pakkusid oma asju, nt sakslastel oli kaasas suur pump (umbes nagu see vene käsipump). Aga kuna mul oli juba kõik olemas, siis asusin kohe peale pileti ostmist rehvi parandama. Nagu alumisel pildi paistab, siis seal nurgas ma seda tegin. Ülemisel tekil oli terve reeling rahvast täis ja vaadati kuidas rehvivahetus käib. Isegi pilti tehti. Vahepeal maha kükitades kukkus taskust telefon välja, sest trukk ei olnud kinni. Ja kukkus ekraaniga vastu metall tekki. Sealt sain ma oma telefonile peale peaaegu tervet aastat esimese kriimu. Aga seegi oli õnneks ainult kile sees. Telefon oleks võinud vabalt ka merre kukkuda, sest teki alumine serv oli avatud. See kord lõhkus rehvi üks pisike terav must kivike, mis oli läbi mantli tunginud. See kord pidin panema tutika õhukummi ja vana hakkasin parandama.
Üleval kohvikus olid tüüpilised nutinoored juba ainukese pistikupeas üles leidnud ja istusid oma telefoniga seal all. Põrandalt leidsin 1 euro, mille kohe jäätise peale kulutasin. Leti taga olid ilusad saarenaised. Nutinoorte samsade akud said suht kiirelt ja pisitkupeas hõivas Richard oma universaal laadijaga. Kuna minu telefonile ei piisa 1,5 h laadimisest siis õnneks sai Richardi laadijaga korraga kaks tk laadida, aga ikkagi päris täis telefoni ei saanud. Richard rääkis veel, et ta oli juba teisele katsel saartele rattaga tulnud. Eelmine nädal oli tal juba esimesel päeval pidurid katki läinud. Ja ratas ise oli täiesti uus.
Laevalt maha minnes sakslased kiirustasid autode vahelt esimesena maha. Meie Richardiga viimasena. Muide sel laeval kontrollitakse pileteid alles mahaminnes. Kuna mina läksin Kõpu poole ja teise jalgratturid Kassari poole siis läksid meie teed lahku. Esimest korda pidin teed küsima, sest Emmaste kandis oli üks ajuvaba ringtee mis tekitas segadust.
Hiiuma lõunaots on samasugune igav lepikuvahe nagu Saaremaagi. Algul andsin korralikult hagu, et kiiremini Kõpu jõuda. Oli ju saanud päeval üle 3 tunni puhata. Ilm oli õudsalt palav. Hea, keskpäeval ei pidanud sõitma. Et päikese eest natukegi varju saada siis hakkasin sõitma vasakul teepoolel, sest siis andsid puud varju. Õnneks ei olnud eriti autosid, kelles sellega segadust tekitada.Tee ääres oli palju metsmaasikaid, mis olid palju paremad kui Muhumaal. Sai päris mitu peotäit ära söödud.
Kõpuni jõudmine oli väga väsitav. Lisaks palavusele oli sinna ka pikalt vastumäge sõitmine. Õnneks oli sinna hiljuti uut asfaldit pandud. Tuletorn oli oma kohapeal nagu ikka. Ei hakanud ülesse ronima ja ennast väsitama kuigi see maksis ainult ühe euri. Aga eks seal ole juba käidud ka.Tuletorni all nägin praami pealt tuttavaid inimesi. Üldiselt oli seal vähe rahvast.
Kalana sadam. Ilus koht.
Ristna tuletorn pole just suurem asi vaatamisväärsus.
Surfiparadiis
Surfiparadiisis oli palju noori ja ilusaid. Nad oli tulnud kahekorruselise bussiga. ja see buss oli sõitnud täiesti sinna rannani välja. Kes on varem seal käinud siis vast teab, et sinna läheb üks väga kitsas, liivane, juuri täis ja käänuline tee puude vahelt.
Ööbimiskoht Hirmuste rannas. Rand oli kaetud väikeste kivikestega. Vesi oli selge ja väga külm.
Sinna randa sõites suutsin õigest teeotsast mööda sõita. Aga mida kaugemale sõidad seda rohkem hakkab sisetunne sinu peale karjuma, et keera ringi. Ma arvan, et linnud lendavad ka lõunasse selle sama tunde järgi. Niisiis pääsesin seekord mõnesaja meetriga. Huvitav on see, et seal rannas oli mitemid välismaa turiste, kes olid ka selle koha üles leidnud.
Kõige lähemal minule olid ühed sakslased, kes ööbisid tagapool paistva lõkkekoha juures. Nendest sakslastest on juttu ka homme.
Homme tahaks mandri peale jõuda.
Siiani kõige suurema keskmise kiirusega päev.
Läbisõit: 131,5 km
Keskmine kiirus: 18,25 km/h
Sõidu aeg: 7:12:06
Max kiirus: 32,2 km/h
Kogu läbitud tee: 721 km
Kaart ei kujuta täpset teekonda, aga siiski enamvähem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar